Jesss! Op tehtud. Lõpukskõpuks! Enam ei ole mingeid naelu jalas ja ei tee haiget. Tegelt need naelad olid ikka üpris väiksed, palju väiksemad kui ma ette kujutasin. Nüüd saan aru, miks arst hoiatas et need võivad katki minna..
Aga ärkasin siis hommikul enne seitset. Ei tohtinud midagi süüa, ega juua. Kurk oli nii kuiv.. oi kuidas oleks tahtnud võtta külma piima ja juua seda. Siis peale 7 hakkasime liikuma haigla poole. Autos olin täitsa rahulik ja ei põdenud opi veel. Siis jõudsime haiglasse, andsime mingid paberid kuskile - saime vastu mingid paberid ja liikusime edasi.
Läksime uuesti edasi ja jälle tegime paberite vahetust.. seekord saime palati ka. Läks siis palati voodisse pikutama ja isa lahkus. Kohe toodi mulle haigla riided. Mul olid roosad lillelised püksid.. yeaaah (H)
Olin palatis umbes 3 minutit üksi ja siis tuligi kohe arst. Hakkasime siis voodiga triivima operatsiooni osakonna poole. Kui jõudsime ärkamissaali, siis muutus olukord. Mu kõrval oli väike beebi.. umbes 1-2 aastane ja siis talle pidi kanüüli panema. See oli kohutav nii silmadele, kui kõrvadele. 2 arsti hoiavad väikest last ja üritavad teda paigal hoida.. laps aga rabeleb ja kisab. Päris kohutav oli vaadata seda. Lõpuks said kanüüli lapsele pandud ja ta viidi kuskile operatsiooni ruumi vist.
Ma jäin ootama. Kell oli 9. Siis tulid mingid arstid sinna tuppa ja ka vist kiurg. Hakkasid seal vaidlema ja seletama. See oli nagu kuskil seriaalis või Dr.House sarjas. Üks suur ja tähtis mees seal ajas oma jada ja teised seletasid kõrval. Nii palju kui ma aru sain, siis keegi oli tööle hiljaks jäänud ja siis nad võtsid beebid järjekorras ette. Samas oli neil mingit spetsiaalset kompuutrit vaja kuskilt ja sada jama oli. Lõpuks siiski rahunesid ja mees oli nõus ka mind opereerima. Siis ootasin umbes 30 minutit ja sellel ajal sain telekat isegi vaadata. Siis läksin opi voodi peale ja sõitsime opi ruumi. See ruum on alati mind hirmutanud, kuid täna oli seal mõnus lausa olla. Pandi igast nublud külge, kanüül ja mõõdeti vererõhku. Siis pandi pulsimõõtja ja hakati uinutama mind. Tehti algul süst ja siis pandi mask ette. Mõnus oli.. haha. Maailm ja hääled hajusid ära ja sujuvalt läks pilt mustaks. PÕMM.. avasin silmad ja olin ärkamissaalis. Jalg natukene kipitas. Siis viidi mind tagasi palatisse. Mu palati naaber viidi just opile ja talle ütlesin paar julgustavat sõna. Siis olin palatis ja natukene veel uimas. Ma helistasin mõnele inimesele ja magasin siis 2 tundi... vist :D Eriti ei mäleta mis juhtus. Siis enne isa tulekut, rääkisin veel oma palatikaaslasega, kes just operatsioonilt naases. Siis olin mina juba kainem ja ta oli täitsa uimane. Rääkisime natukene jutu temaga, tuli välja, et ka tema kavatseb tõuksi sõitma hakata. Ta oli umbes 10 aastane poiss. Siis tuli ta ema ja rääkisin natukene temaga ka. Siis tuligi isa ja hakkasime kodu poole sõitma. Tee peal rääkisime juttu ja jõudsimegi koju.
Ühesõnaga, kõik läks kokkuvõttes hästi. Eriti lahe oli veel see, et sain need naelad/traadid omale, mis täna välja võeti. Teen neist hiljem pilti ka.
Nüüd on igatahes nii, et naelad on väljas ja alles on ainult haavad. Seekord õmmeldi haavad kinni. Niiet 14. sept peaks perearst mul need eemaldama. Nüüd proovin liigese normaalselt liikuma saada ja natukenegi lihtast treenida. Vasaku jala säärelihas on hetkel täielik tarretis.
Homme ma veel kooli ei lähe, kuna haavad natukene liiga lahtised ja valusad ja üleüldine nõrkus on ka hetkel.
Vägaväga õnnelik, et opid on nüüd möödas ja ehk saab ka enne talve sõita minimaalselt. Toas liigun ilma karkudeta nüüd, kooli lähen vist siiski karkudega.
Nüüd tsau. :)
No comments:
Post a Comment