Kuna paljud ei tea, mis ja kuidas mul juhtus... siis kirjutan lühiülevaate.
Oli jaanipäev ja ma olin üksi kodus. Kell oli vist umbes 11 ja ma mõtlesin minna kuskile jaanitulele, aga kuna oli nii valge siis mõtlesin sõitma minna. Kutsusin Glebi ja läksime sõitma. Läksime edu ette (Konsumi). Sõitsime seal, jube mõnus oli. Parkla oli täiesti tühi ja ma siis eriti ei teinud trikke, vaid niisama kihutasin seal parklas. Siis suure hoo pealt jäi mul silma üks gap, mida olen plaaninud pikka aega hüpata. See on umbes 3 meetrit pikk. Selline äärekiviga piiratud muru lapp. Siis võtsin suure hoo ja proovisin hüpata.. esimene kord ma hüppasin peaaegu ära.. väga vähe jäi puudu. Siis mõtlesin uuesti proovida..
Võtsin rohkem hoogu ja hakkasin hüppama. Ei osanud üldse midagi sellist ette kujutada. Siis hüppasin ja õhus tundsin, et ma ei hüppa seda vahemaad ära. Siis võtsin jalad maha õhus ja proovisin jalgadele maanduda. Vasak jalg maandus valesti. Siis kogu keha massiga ja kiirusega läks vasaku jala hüppeliigese peale raskus. KRÕKS. kaks väikset konti murdusid ja nihestusid hüppeliigeses täiesti. Jalga tuli kohutav valu, sellist pole varem tundnud. Jalg läks kohe täiesti paiste. Ma ei osanud siis arvata, et tegemist on luumurdudega. Oli valus, väga valus. Siis hüppasin ühel jalal tõuksi juurde tagasi ja panin terve jala tõuksi peale. Mul oli õudne hirm. Siis kuidagi vingerdades tõuksiga sain kodu juurde, Gleb tuli ka kaasa.
Kodus on mul üpris suur ja järsk trepp. Sealt hüppasin ühel jalal üles.. muideks mul oli tõuks ka käes. Siis läksime diivani peale ja proovisime jalanõu ära võtta. Jubedalt valutas. Helistasin isale.. terve pere oli teisel pool Eestit - Elvas. Isa soovitas kiirabisse helistada. Nõnda ma siis helistasin kiirabisse. Kuna oli jaanipäev, siis kiirabi ei saanud kohe tulla... läks umbes 3 tundi enne kui kiirabi tuli. Siis oli umbes kell 2, kui kiirabi auto maja ette tuli. Mul oli nii paha olla.. nii füüsiliselt kui pshüühiliselt. Pandi mulle mingi jala tugi ja mingi tilguti. Gleb siis läks koju ja mina läksin kiirabi autosse.
Seal mind pandi pikali ja hakkasime sõitma. Ma ei suutnud olukorda uskuda... see oli niiii kohutav tunne. See sõit haiglasse aina venis ja venis.. mu tuju aina langes. Kui siis seisma jäime haigla juures, tuli mul täielik masendus. Mind viidi kuskile ootama. Seal oli palju inimesi.. enamus olid kuskil täis peaga kakelnud, enamus olid veel joobes. Inimesed karjusid ja piinlesid. Seal oli niii ebamugav olla. Samal ajal hoidsin sidet isaga telefoni teel. Siis küsiti mis juhtus ja uuriti. Siis viidi mind mingi aja pärast röntgenisse. Ja peale seda viidi kipsi ruumi.. võtsin püksid jalast ja mulle hakati kipsi panema. See oli nii valus, kui nad seda jalga seal paigutasid kipsi sisse. Ma tahtsin nutma hakata.
Peale seda viidi uuesti röntgenisse ja peale seda uuesti kipsi ruumi.. nad võtsid kipsi ära ja panid uue ja seda tegid veel valusamini.. sain teada, et mul on murrud mõlemal pool jalga. See kips pandi suur, väga suur ja kohmakas. Siis ma sain aru, et ma pean haiglast lahkuma, kuna seal pole enam ruumi.. aina tuli uusi inimesi sinna üle eesti. Mul oli veel halvem olla.. ma oleks pidanud kuidagi taksoga saama Jarmo juurde. Mul oli suur kips ja ma poleks püske saanud jalga panna.. ja mul polnud jalanõusi kaasas.
Ma aina helistasin ja uurisin taksode numbreid ja kas Jarmo magab jne. Ma mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa. Siis hakkas ka telefoni aku tühjaks saama. Ma ootasin kuskil täiesti suvalises kohas.. olin ikka veel täiesti segaduses. Õnneks, siis tuli mingi arst ja ütles, et ma jään haiglasse.. mulle tahetakse teha op. Nüüd läks asjad mõnes mõttes paremaks, kuid samas ka halvemaks. Ma kardan ope. Mind viidi kuskile palatisse. Kell oli siis umbes 5 öösel. Mul oli nälg ja janu. Arstid ütlesid, et ma ei saa midagi süüa, ega juua kuna mul tuleb op. Nõnda ma siis olin voodis. Näljas, hirmus, janus ja kõik muud emotsioonid ka möllasid. Ma ei saanud mitte ühtegi minutit magada.
Ma lihtsalt lebasin voodis, vahtisin lakke ja mõtlesin mis minuga juhtus. Kui õues valgeks läks, tuli üks arst minu palatisse ja andis mulle 3 tabletti ja veerand klaasi vett. Ta ütles, et op on kell 9. Ma kartsin. Nõnda ma teatasin oma vanematele, et op on tulemas. Vanemad hakkasid ka juba sõitma Elvast. Mul aina närvid tõusid.. ausalt öeldes olid mul närvid täiesti läbi.. ma ei suutnud olukorraga leppida, ma tahtsin ajas tagasi minna. Enne 9sat tuli veel arst sisse ja küsis väga palju küsimusi, mõnedele ma ei teadnud vastuseid. Kell sai 9, tundsin kuidas süda hakkas lööma kiiremini ja kiiremini.
Siis möödus 15 minutit ja mingi arst tuli minu palatisse. Tema õnneks tõi häid uudiseid, mu operatsioon tehakse lastehaiglas, kuna mul on arenev organism. Mulle anti mingid paberid ja ma sain teada, et operatsioon on esmaspäeval. Nüüd ma ootasin oma vanemaid. Mu telefoni aku oli 5% peal ja ma olin ikka masenduses. Mul oli tohutu nälg ja janu. Ma polnud midagi söönud ega joonud hiljuti. Siis õnneks pakuti haiglas süüa, see söök oli halb, aga mul oli kõht tühi ja ma sõin seda rõõmuga. Siis proovisin veel vanematega ühendust saada, et nad mind ikka haiglas üles leiaksid. Ja siis kui ma lõpuks vanemaid nägin oli mul niiii hea tunne. Ja kui koju jõudsin oli mul ka super hea tunne.
Selline oli siis jalg enne opi. Nagu näha siis hüppeliiges päris kildudeks.
Nüüd ma sattusin küll hoogu ja kirjutasin päris palju... kindlasti on siin palju kirjavigu ja värki.. haha, kas keegi viitsib üldse nii pikka lugu lugeda. Muidu, seal õnnetuses oli veel nii nii palju detaile.. see oli lihtsalt kiire ülevaade.
Igatahes ma siiani tänulik, et Gleb sai mind aidata ja ootas minuga kiirabi. Suured tänud :)
Nüüd ma olen nii õnnelik, et see jalajama on lõppemas ja ma varsti saan uuesti kõndida ja võibolla ka sõita. Nii hea, et hullem osa on möödas. Seda juttu kirjutades tulid vahe peal külmavärinad.. õõõh
No comments:
Post a Comment